30. aprillil 2025 ilmunud Eesti Ekspressi artikkel “Palun viige ta ära!” kirjeldab liigagi reaalset olukorda – raske dementsusega inimene visatakse hooldekodust välja, sest keegi ei suuda ega taha tema eest vastutada. Mul on hea meel, et see teema on päevakorda tõusnud ka avalikkuse silmis. Aga nüüd on vaja rääkida ka lahendustest, mis päriselt toimiksid.
Me puutume Elora õendushaiglates iga päev kokku psühhiaatriliste patsientidega, kelle probleemid ei väljendu ainult unustamises ja ekslemises. Need on inimesed, kelle seisundit saadab raskest haigustest tulenev käitumine: verbaalne ja füüsiline agressiivsus, ärevus, rändamishoog ja hallutsinatsioonid. Nad ei sobi õendushaiglas ja hooldekodudes teiste hoolealuste kõrvale, nad ei kvalifitseeru erihoolekandesse ning hooldekodud keelduvad neid vastu võtmast – sageli täiesti õigustatult, sest ei personali ega ka teiste hoolealuste turvalisus pole tagatud. Oleme meiegi teiste patsientide lähedastelt kuulnud: „Saatke nad sinna kus on nende koht.“ Aga kus on nende koht?
See tähendab, et need inimesed kukuvad süsteemist välja. Ja kui süsteemis pole neile kohta, pannakse nad kuhugi. Tihti väga kaugele kodust, sageli kohta, mis pole neile sobiv, ja vahel ka kohta, kus „hoitakse luku taga“. Seda ei tohiks me üheski arenenud riigis, ka Eestis, aktsepteerida.
Eloral on Eestis kõige põhjalikum ja pikemaajalisem kogemus taoliste patsientidega tegelemisel. Me näeme probleemi kasvamas iga aastaga, kuid me näeme ka lahendusi. See nõuab suuremat hulka personali, kliinilist pädevust ja piirangute seadmise võimalusi, mida tavapärases hooldekodus pole võimalik rakendada. See nõuab teenust, mille vastu on Eestis vajadus juba aastaid ja mida on võimalik tänases seaduseruumis meil suurema vaevata luua. Lahendus on olemas, see on vaja lihtsalt käivitada.
Me tunnustame pingutusi, mida riigi poolt on juhitud – koolitused, keskkonna kohandamine, teadlikkuse tõstmine. Need sammud on väga palju aidanud kerge kuni mõõduka dementsusega inimesi. Tänased valusaimad lood räägivad aga neist, kelle jaoks meil lihtsalt ei ole veel teenust loodud. Ja seni, kuni sellist teenust ei looda – süsteemset, turvalist, ravikeskset ja meeskondlikku psühhogeriaatrilist teenust – jääb probleem alles. Ja süveneb.
See ei ole ainult tervishoiu ega ainult sotsiaalhoolekande küsimus – see on süsteemne lünk, mille täitmata jätmine on hakanud vananevas ühiskonnas üha enam välja paistma. Eesti vajab teenust, mis arvestab dementsuse ja keeruka käitumise koosmõjuga, toetab personali, kaitseb kaaspatsiente ja austab ka kõige raskemas seisus inimeste õigust väärikale kohtlemisele. Vaid nii on võimalik psühhiaatriliste diagnoosidega patsiendid süsteemi tagasi tuua.
