Autor: Helen Varres, Elora haiglate tervishoiuvaldkonna kvaliteedijuht
Tervise Arengu Instituudi andmetel elab Eesti inimene keskmiselt ligi 80-aastaseks, kuid tervena vaid umbes 58 aastat. Teisisõnu veedame keskmiselt üle 20 aasta mõne terviseprobleemi või tegevuspiiranguga.
Õendushaiglates on see muutus hästi nähtav. Elora õendushaiglates on üle 70% patsientidest vanemad kui 75 aastat ning paljudel neist on korraga viis või enam kroonilist haigust. See tähendab, et rahvastiku vananedes vajab tulevikus üha rohkem inimesi pikaajalist ravi, õendusabi või hooldust.
Sageli räägime vananevast ühiskonnast eelkõige tervishoiu rahastamise või teenuste kättesaadavuse vaatenurgast. Sama oluline küsimus on aga see, kas meie ise oleme valmis vananema ja kas oskame olla olemas nende jaoks, kes seda juba teevad.
Kui räägime tervishoiust, keskendume sageli ravimeetoditele, uuringutele ja tehnoloogiale. Need on olulised. Kuid eaka patsiendi jaoks ei ole kõige olulisem alati järgmine uuring või uus ravim. Väga sageli on olulisemad hoopis turvatunne, inimlik suhtumine, lähedaste olemasolu ja teadmine, et tema soovidega arvestatakse.
Juunis toimunud Elora Patsiendipäeva seminaril jäi kõlama mõte, et enamik inimesi soovib elu lõpus olla kodus või kodusele sarnases keskkonnas, lähedaste keskel. Nad soovivad olla võimalikult vabad valust ja kannatustest ning säilitada oma väärikuse ja õiguse otsustada enda elu üle.
Viljandi Haigla kaplan Allan Kährik tõi seminaril välja, et kuigi religioosseid vestlusi on haiglas vähe, ei kao eksistentsiaalsed küsimused kuhugi. Hirm, üksindus, tähenduse otsimine ja küsimused elu lõpu kohta tekivad mingil hetkel peaaegu kõigil. Samuti rõhutas ta, et inimene on õppija kogu elu lõpuni. Ka raske haiguse korral õpib inimene toime tulema muutunud keha, vähenenud võimekuse, sõltuvuse ja mõnikord ka läheneva surmaga.
Paraku räägime vananemisest ja surmast vähe. Sageli ei oska me toime tulla olukorras, kus meie vanem, abikaasa või sõber jääb raskelt haigeks. Me ei tea, kuidas sellest rääkida või kuidas olla toeks.
Kodutunne ei teki sirgetest seintest ega uuest mööblist. Kodutunne tekib inimestest.
Seminaril jagatud kogemuslood kinnitasid, et inimese jaoks ei olnud kõige olulisem hoone sisekujundus ega teenuste arv, vaid see, kas teda märgati, kuulati ja koheldi väärikalt.
Tasub hetkeks mõelda: millal te viimati küsisite oma eakalt vanemalt, vanavanemalt või naabrilt, kuidas tal päriselt läheb? Kas tal on kõik ravimid olemas? Kas tal on millegagi abi vaja? Kas tal on keegi, kellega rääkida? Mõnikord võib üks telefonikõne, ühine jalutuskäik või kohvitund olla inimese jaoks olulisem kui järjekordne uuring või analüüs.
Vananemine puudutab meid kõiki. Seda, kui kaua suudame iseseisvalt hakkama saada, mõjutavad meie tänased harjumused, suhted ja valikud.
Kuid sama oluline on oskus vananemist mõista. Me kõik loodame, et vanemaks saades on meie ümber inimesed, kes märkavad, aitavad ja hoolivad. Küsimus on, kas oleme ise oma eakatele vanematele, vanavanematele, naabritele või sõpradele pakkunud sellist tähelepanu, mida sooviksime ühel päeval ka ise kogeda.
Oskus väärikalt vananeda ei alga siis, kui meie enda juuksed halliks lähevad või tervis hakkab järele andma. See algab palju varem. See algab sellest, kuidas suhtume täna oma eakatesse lähedastesse. Sellest, kas leiame aega kuulata, märgata ja olemas olla. Sest väärikas vananemine ei ole ainult tervishoiu või hooldekodude küsimus. See on kogu ühiskonna, iga perekonna ja iga inimese ühine vastutus.
